Arhitektuur

Üks Jūrmala kuurortlinna suurimaid väärtusi on selle ainulaadne puitarhitektuur, mis hakkas kujunema 19. sajandil ja 20. sajandi alguses. Arhitektuuri arengut mõjutasid kaks peamist tegurit: kergesti kättesaadav puitmaterjal, mis võimaldas hooned valmis ehitada ühe suve jooksul, ning puidu võime kohanduda Läänemere (Rīgas jūras līcis) rannikule iseloomuliku muutliku kliimaga. Tähtis oli ka puidu esteetiline väärtus ja Läti sajanditepikkused puutöö traditsioonid – iga hoone sündis tihedas koostöös tellijate ja meistrite vahel, kaasa arvatud plekimeistrid, klaasimeistrid, keraamikud ja maalrid.

Jūrmala jõukamad elanikud palkasid sageli akadeemilise haridusega arhitekte – enamasti baltisaksa või läti päritolu, kuid esindatud on ka vene, soome ja teiste rahvuste arhitektid. Tuntuimate seas on Artūrs Mēdlingers, Wilhelm Bockslaff, Heinrich Scheel ja Eižens Laube.

Jūrmala ajaloolises linnaruumis domineerivad puitvillad, müürhooneid leidub vähe. Tüüpilised on kaunid puidust dekoorielemendid akende ümber, fassaadidel ja katusepiiretes. Arhitektuuris kohtuvad klassitsismi sümmeetria, historismi viited mineviku stiilidele, juugendi voolavad jooned ja taimemotiivid, rahvusromantismi kohalik iseloom ning funktsionalismi lihtsustatud vormid.

1950.–1960. aastatel ehitati Jūrmalasse tüüpprojektide järgi kortermaju ja suuri sanatooriume, mille mastaabid sageli ei sobitunud ajaloolise linnaruumiga. Siiski leidub ka häid näiteid sõjajärgsest modernismist.

Tänapäeva arhitektid ammutavad inspiratsiooni Jūrmala puitarhitektuurist – fassaadide dekoor, ajaloolised proportsioonid ja inimlik mõõtkava mõjutavad jätkuvalt ka kaasaegseid lahendusi.